Little road trip - Laitse

Sunday, June 29, 2014
scarf - Seppälä / jeans - Gina Tricot / jacket - Reserved / sneakers - second hand




Neljapäeval sai teoks plaan lõpuks Laitses ära käia. Alustasime sõitu päris hilja, sest nagu ikka oli emal tööl enne 100 asja vaja ära teha. Pikk autosõit oli tegelikult üldse üks põhjustest miks ma kaasa tahtsin minna - ma nii naudin neid pikki sõite. Eriti, kui õues on ilus päikeseline ilm ja sellega meil õnneks vedas. Teepeal tegime ka paar peatust ning käisime ka Varbola linnuses. See koht oleks nii ideaalne mõneks suveõhtu kontsertiks. Eriti kihvtid oli need väravad, mis selle platsini viisid. Kahjuks hakkas just sellel ajal natuke vihma tibutama, nii et sõitsime need viimased kilomeetrid ka ära.
Enne Laitse jõudmist tuli meil Liinaga mõlemad imelik närv sisse. Polnud siiski üle aasta aja seal jälle käinud. Rahvast väga peal kuskil õues ei olnudki, aga õnneks oli Cätlin just parajasti jooksmas ning tuli ise meie majani. Mis puutub meie majja puutub, siis seal polnud endiselt midagi muutunud. Mõned toad olid küll natuke teistmoodi, aga ikkagi oli tühi ja kurb kõik. Hoov oli muidugi nii metsa kasvanud, et seal eriti liikuda ei saanud. Lihtsalt nii kurb on seda vaatepilti seal näha. Meie hoov oli üks mõnusamaid kohti, kui me seal elasime. Nii palju ruumi ja kõik oli ilus. Paljud üürilised on majast läbi käinud ja mitte keegi ei ole osanud selle eest hoolt kanda. Ma siiani väga loodan, et meie kallis maja leiab endale varsti väärilise omaniku, kes seal kõik jälle korda teeb.
Peale maja üle vaatamist käisime veel Cätlini juures, mis oli omaette südant soojendav. See oli Laitses elades nagu teine kodu, sest alati oli seal nii hea koos olla. Suur nostalgia tuli ikka peale ning seda jätkus veel terveks õhtuks, sest edasi võtsime juba Karini peale ning istusime natukene tema juures. Uskumatu, et sellest ajast on juba nii mitu aastat möödas. Olles seal oma sõbrannade kodudes oli tunne nagu me käiks ikka kogu aeg üksteisel külas ja miski poleks muutunud. Ma nii loodan, et tulevikus saame kõik üksteisele lähemal elada, sest ma igatsen oma parimaid sõpru-sõbrannasid ikka jube palju.
Aeg Laitses läks nii ruttu ja tagasisõit hakkaski juba natuke enne 23 pihta. Emotsioonid selles väikesest reisist olid ülihead ja autosse sai rahuliku südamega istuda. Õues oli juba mõnusalt hämar ja unisena sai sõidetud kuni Raplani, kus veel isegi kell 12 läbi süüa pakuti. Mul oli hea meel, et ei pidanud endale mingeid rasvaseid kartuleid ja liha võtma, sest enne minekut sai Markoga Kuremaal suht jõhker trenn tehtud ja sellistel päevadel eelistan alati rohkem tervislikku toitu ka. Nimelt valisin endale selleks väga hiliseks õhtusöögiks grillitud lõhe muna ja vitamiinisalatiga. Jah, viimasel ajal on lõhe minu toidulauale ikka päris tihti sattunud ja ega ma selle üle nuriseda ei saa, sest see endiselt on üks minu lemmikumaid toite. Igaljuhul oli täis kõhuga hea autosse magama minna ning Jõgevale jõudsime kuskil 2 läbi, mis tähendas otsejoones magama minemist.

Sellised väikesed perereisid on vahelduseks nii super toredad ja tegelikult tahaks veel ja veel igal pool ringi sõita. Loodame, et ilmad lähevad ikka ilusamaks, sest mõned plaanid juba võib olla ootavad.

Üks minut enne uut päeva, aga I made it!

No comments:

Post a Comment