Slowly but surely

Monday, June 23, 2014

 Nüüdseks on möödunud juba umbes 9 kuud ajast, mil ma ennast kätte võtsin ja rohkem trenni tegema hakkasin. Algus ei olnudki tegelikult raske, pigem on just see püsivuse ja viitsimise hoidmine see, mis muudab asja raskeks. Tegelikult ma vist ei olegi selle aja jooksul ennast kordagi käest ära lasknud. Vähemalt trenni osas. Üle kolme puhkepäeva pole mul vahele tulnud ja ega pole tahtmistki selle jaoks. Raskem osa on ikka see toitumine. Vahepeal ma olin ikka tõesti tubli ja jälgisin väga täpselt, mida söön ja et kelleajad oleks õiged. Kahjuks see harjumus kadus kuidagi ära ja enam minu toidulaud nii üdini tervislik ei ole. Ei saaks nüüd küll öelda, et söön ebatervislikku toitu kogu aeg, aga annan endale selles osas rohkem vabadust. Vähemalt pole ma pöördunud tagasi asjade juurde, mis ma kohe oma teekonna alguses menüüst välja viskasin - näiteks või, valge sai, rapsiõli ja igasugused rõvedad vorstid. Neid asju on ilmselt veel, aga kuna ma nendest puudust ei tunne, siis ei tule kohe meeldegi.

Igatahes, ma ei ütleks, et olen endaga 100% rahul, aga samas ei taha ma ka liialt põdeda kui näiteks üks trenn jääb vahele või kui ma jäätist söön. Ma tean, et ma teen seda kõike ju vaid enda heaolu pärast, mitte kellegi teise. Ja kui sellel hetkel tundubki minu jaoks see jäätis just see, mis mind rõõmsaks teeb, siis ma ei hakka halama, et oi ei, seda mina süüa ei saa. Ma lihtsalt söön ja tean, et järgmised trennid annan endast rohkem kui 100% ja peale trenni tunnen ennast ju ikkagi hästi. Seni, kuni ma ikkagi näen oma mini-väikeseid kõhulihaseid, ei ole olukord väga hulluks muutunud :D .

Kindlasti on mul plaanis omale ikkagi korralik toitumiskava ära osta ja spetsialistide poole pöörduda, et oma eesmärgid ka varsti saavutada, aga ilmselt jääb see kuskile sügise-talve kanti, kui on juba oma elukoht ja töökoht olemas. See tagaks mulle kindla sissetuleku, millega ma arvestada saan ja kuna Tallinnas need spordiklubid just kõige odavamad ei ole, siis pean ma oma kulutused tulevikus väga ära planeerima, aga trenn ju sellegipoolest tegemata ei saa jääda. See on tegelikult ka üks nendest põhjustest miks ma juba nii väga Tallinasse tahan - head treenimiskohad ja loodetavasti töökoht, mis tähendaks kindlasti paremaid tulemusi. Kuid mõned kuud on selle ajani veel jäänud ja nii kaua annan endast ikkagi iga päev parima, et vähemalt mitte kaotada oma praegust vormi. Tuleks nüüd need soojad ilmad ka tagasi, oleks jälle hea õues trennitada! :)

Seniks aga palju päikest ja nautige jaanipäeva!

No comments:

Post a Comment